Öhtust!
Ja tagasi ma (me) olengi (olemegi). Oeh, kui kurb oli sealt lahkuda. Önneks olin hommikul (kl. 7) hotellist lahkudes veel väheke viimase öhtu toredate elamuste lummuses + jube väsimus, vähestest magatud tundidest, et ei jaganud päris hästi matsu lahti, et me töesti lähme sealt juba ära. Muidu oleks pisaraid ka veel seal valama hakanud. Aga see-eest nüüd hakkab köik kohale jöudma ja väike deprekas trügib kallale. Nüüd jääb ainult loota, et siin ka ilmad soojad ja päikeselised, siis ehk läheb kogu kurbus kergemalt üle.
Uskumatu, kuidas nii lühikese ajaga vöib täiesti vöhivöörastesse inimestesse nii palju kiinduda!?!? Kohtasin seal siis nii palju ülitoredaid ja vahvaid inimesi. Ja möelda vaid, arvatavasti ei näe ma neid enam kunagi :(. Önneks märkasin vähemalt osadega pilte teha ja kontaktandmeid jagada.
Tagasilend läks väga hästi (sinna lend ka). Ja hakkan vist lendamisega juba ära harjuma, polnudki enam nii hirmutav.
 |
| väsinud mina antalya lennujaamas |
Okki dokki, vaatan nüüd veidi tv-d, nii kaua, kuni uni tuleb. Pilte täna ei jaksa üles panema hakata, möni teine päev siis! ;)
 |
| just nii happyd olime 24 h-d :) |
Nati nati!
By Liis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar