ElTeide

Okei, nüüd siia vahele jälle üks sissekanne meie Tenerife reisist. Oeh, nii raske on kirjutada ja meenutada kôike, kui on juba omajagu aega reisist möödas, aga see päev oli üks ektreemsemaid reisielamusi üldse :).

Oli reisi eelviimane päev (viimane terviklik päev) ja kuna oli taas ennustatud vihmast ja pilvist ilma, siis otsustasime auto rentida ja Tenerife uhkust El Teide vulkaani (Hispaania kôrgeim tipp) vaatama minna. Môeldud, tehtud! :) No sôidu algus oli veel suhteliselt rahulik! Tegime kohvi-/koogipausi ühes  tee peal olnud kohvikus. See vaade! Üks kohviku sein oli kogunisti klaasist ja milline imeilus vaade sealt allapoole avanes (olime juba kôrgel mägedes)...VAUDEE! Aga kui me siis ühtäkki uuesti vaadet nautima tahtsime hakata, polnud enam midagi näha :) -hoovihm oli alanud!  

Otsustasime siiski edasi mäetipu poole sôita ja meie ônneks ka vihm jäi vahepeal vaiksemaks. Mida kôrgemale me jôudsime, seda imelikumaks kogu loodus ja maastik muutus - täielik kuumaastik. Issi teadis rääkida, et mitmeid kuulsaid scifi-filmegi on seal just selle maastiku tôttu filmitud (One Million Years BC).  

Jôudsime igatahes ilusti sinna tippu...vôi no sinna, kus oli viimane punkt enne seda, kui edasi sai ainult liftidega sôita, olime 2250 meetri kôrgusel merepinnast. Liftid selliste ilmastikuoludega muidugi ei töötanud. Ja ütleme ausalt, ma poleks elu sees sinna päris üles sôita julgenud niikuinii :).

Peale pisikest fotografeerimist (eriti lahe oli oma miniseelikuga +8 kraadises ôhus ja jääkülmas vihmas ringi joosta :)) hakkasimegi allapoole tagasi sôitma. Ja siis see pôhiline seiklus alles algas :). Vihma sadas kogu aja nagu oavarrest ja nägemus oli nii 10 m ette. Mitte just kôige turvalisem ilm mägedes sôitmiseks. Vett tuli jugadena igaltpoolt alla (Eestis oleksid sellises suuruses joad juba vaatamiseväärsused olnud.....ok, väheke muidugi liialdasin, aga oli päris huvitav ikka sôita meetri kauguselt autoga mööda ja joad muudkui jooksevad) ja tasapisi hakkasime muudkui rohkem ja rohkem kive teepeal märkama. Ok, siis ma veel ei kartnud midagi, kui need allalangenud kivid nii kartuli  suurused olid, aga siis, kui hakkasin juba selliseid miinimum jalgpalli suuruseid kive teel märkama, siis vôttis küll juba junni jahedaks :). Suurest sajust ju  hakkasid kivid mägedest alla veerema!!  Muud liiklust muidugi polnud pea üldse, paari autot kogu allareisi ajal kohtasime. No arvata vôib, et tegemist oli samasuguste "hulljulgete" turistidega nagu meie :). Pakun, et kohalikud on targemad ja selliste ilmadega mägedesse sôitma ei lähe. Aga meie " lollid" turistid ju ei oska midagi karta?! :)

No igatahes alla me sealt mägedest lôpuks jôudsime....nii paaritunnilise sôidu järel. Kusjuures kilomeetreid oli ehk nii 50-60, aga sôidukiirus oli ju kohati 30 km/h :). Olime kôik juba nii ônnejunnis, et lôpuks ometi pääsesime sealt alla ja oleme linnas tagasi (Playa Del Americas). Aga sinna see meie seiklus veel ei lôppenud. Plaanisime veits veel poodlema ja sööma minna, aga linnas sôites oli ees uus üllatus. Täielik vesikaos. Kuna oli nii palju sadanud /ja sadas edasi, siis oli kogu linn sellise veemassi all, et huh huh. Kanalisatsiooniaukudest  purskas vett purskkaevuna välja, autod olid poolenisti vee all jne jne. Mônel autol ônnestus isegi  päris vee alla uppuda -  silla alune (madal koht). Oeh, ma ei oskagi seda kôike kirjeldada ja piltidelt ei saa ju nii head ettekujutust, kui see kôik tegelikult oli...aga jah, see oli "julm" :). 

Ônneks jôudsime me ikka ilusti kenasti kaubanduskeskuse parklasse ja peale meie söömist ja shoppamist, kui uuesti liikuma hakkasime, oli kogu kaos juba kadunud ja tänavad jälle korras.

Aga jah, selline ekstreemturism siis see kord. Tagant järgi vôib öelda, et sitaks lahe ja huvitav oli, aga just sel hetkel, kui see kôik toimus, oli peas ainuke môte, et kôigest sellest ise ilusti välja pääseks.