Õhtust õhtust! Olen just tagasi tulnud vesiaeroobikast ja ujumast ja sellega seoses tuli mul meelde, et pidin väheke oma eelmise nädala praktika nädalast kirjutama.
Kursusel, kus ma hetkel käin, on ka nädalane endale meeldiva/huvitava/väljakutsuva töökohaga tutvumise osa. Mina valisin oma töökohaks kohaliku ujula ja vetelpäästja töö.
Olen jseda töökohta juba enne poole kohaga meeles mõlgutanud ja nüüd oli siis hea võimalus minna ja vaadata, kuidas see töö välja näeb ja kas mulle see töökoht üldse meeldiks.
Vetelpäästja töö ujulas pole iseeneset teab mis raske....põhimõtteliselt jälgid kaameraid ja ujulat, vaatad, et kõik ümberringi korras oleks, müüd pileteid jm ujumisega seotud asju, laenutad ujumisriideid, vaatad, et kõik "veemänguasjad" külastajatele käepärast oleks jne....aga see-eest on see väga väga vastutusrikas töö. Kui ujumisbassein puupüsti rahvast täis on + veel mitu muud väiksemat inimestest pakatavat basseini, siis on jälgimist nii et kole, sest inimese uppumine toimub enamus kordadest ikkagi üpris märkamatult. On harv juhus, kui keegi appi hakkab karjuma (nii nagu filmides alati juhtub :).
Aga sellegipoolest meeldis mulle see nädal väga. Töökaaslased olid supertoredad ja võtsid mind hullult hästi vastu. Tundsin juba esimestest päevast ennast nagu üks nende hulgast, olgugi, et ei teadnud nende rutiinidest ega tööülesannetest mittekuimidagi. Kurb kohe ole viimasel päeval sealt ära tulla.
Kokkuvõttes võin siis öelda, et arvatavasti kaalun tänu sellele nädalale tõsiselt vetelpäästja kursustele minemist (sellise peab sooritama, et töökohta saada...ja seda pole just kõige lihtsam läbida...ujumine + päästmine + sukeldumine + esmaabi on seal põhi asjad, mida õpitakse).
Isegi, kui ma töökohta seal ei taha/ei saa, siis pidi neil aegajalt ikka ja jälle abikätt vaja olema. Ja selleks oleks ma suurima hea meelega nõus minema :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar