Järjekordne juunikuise Eesti reisi sissekanne. Ühel sealoleku päeval käisime Berru ja meie Soome rahvaga Tallinna loomaaias. Polnud seal vist juba nii üle kümne aasta käinud ja ütleme nii, et ootused olid suured. Sest mäletan, et viimane kord seal käies hakkas sealgi nö. euroremont tulema ja loomaaeda hakati jõudsalt renoveerima ja korrastama. Arvasin, et nüüd on seal kõik viimase peal tiptop.
Kahju küll, aga ausalt öeldes sain suure pettumuse osaliseks. Jaa, seal oli mitmeid paiku, mis olid renoveeritud ja väga ilusad, aga veelgi rohkem oli neid kohti, mis olid koledad ja räpakad ja täpselt samas korras, mis kunagi mitmekümneid aastaid tagasi. Ja mis kõige kummalisem, isegi mitte muru ei olnud enamus loomapuurides niidetud?! Päris raske oli kedagi sealt puurist silmata, kui muru nii põlvepikkuseks oli kasvanud?! Nii kahju lihtsalt!!!
Hmmmm...ja ühe õnnetu hetke peale sattusime veel seal käies. Ühe kitsede ( ei mäleta enam täpselt, mis maa või sorti kitsed olid :)) aia juures oli kohe vaateakna juures üks väga hädine kitsepoijake. Imetilluke ja lamas seal oma väljaheidete seas sellises abitus asendis (jalad neljas suunas laiali kõhu peal) ja tegi nii hädalisi nutuhääli! Arvake ära, kui paha oli sellist vaatepilti näha! Aga igatahes läksime me selle teadmisega sealt edasi, et otsime esimesel võimalusel mingi loomaaia töötaja ja anname talle asjast teada, et äkki on sellel väiksel kitsekesel just midagi juhtunud ja talle on abi vaja. Nägimegi peaaegu kohe jäätisepoisse ja nad lubasid kohe kellegile töötajatest ütlema minna. Nüüd saime me vähemalt natuke maha rahuneda ja rahulikult edasi loomaaias ringivaatamist nautida. Aga hiljem, kui neid samu jätsipoisse nägime, saime teada, et see väike imearmas kitseke oli ikkagi suremas ja midagi ei olnud tema päästmiseks enam ette võtta! Kurb, nii kurb!!! :( Aga mulle jäi ikkagi suureks küsimärgiks see, et miks oli ta niimoodi inimeste silmade alla surema jäetud??? Kas tõesti oleks nii raske olnud teda kuskile siseruumi viia (sest sellised on ju igas puuris/aias kohe sealsamas olemas)??? Mõelge, et kui meil täiskasvanud inimestelgi sellest nii paha meel tuli, kuidas väiksed lapsed sellesse suhtuma peaks, kui sellist asja näeks??? Lõbus loomaia reis oleks see küll!!!
Aga noh, oli seal palju toredatki. Elevandid ja tiigrid ja jõehobu jne jne :). Aga kõige lahedamad olid ühed ahvipärdikud. Nad on ikka nii inimeste moodi :). Üks ema lohutas ja paitas oma pojakest nii armsalt. Täpselt selline tunne oli, et pojal oli midagi paha juhtunud ja ema siis püüdis teda aidata. Teine väike pärdik oli tähelepanu vajadusega - kogu aeg hüppas ja möllas ja tegi inimeste ees trikke :). Kolmas paarike aitas üksteist kirpuotsingul, ja oi neid asendeid :D!
No kokkuvõttes oli tore päev, sain Berruga üle pika aja korralikult jutustada ja mõned hetked ikka loomade "lolluste" üle naerda kaa! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar