Throwback

Õhtust! Kuidas teil läheb? Mul on kõik suhteliselt hästi, kuigi alati võiks ju paremini minna! Näiteks  eriti tore oleks, kui suveilmad nüüd lõppude lõpuks siia ka jõuaks, sest alates sellest nädalalõpust algavad igasugu toredad välisüritused meil siin suure hooga pihta.

Aga nüüd siis järjekordne Türgi reisi sissekanne. Arva ära, et neid pilte vaadates veel suurem suveigatsus ei tule?! Oleks mul praegugi töölt vaba, siis oleksin juba 100% viimase hetke pakkumisega kuskil soojemal maal jälle, ükskõik, mis variandiga oleks selle reisiraha kokku ajanud. Nii masendav on ju lihtsalt see meie "suvi".

Aga jah, nüüd siis paar rida reisist veel. Enamus ajast nägid meie päevad välja nii, et sättisime ennast hommikupoole (mõnel korral ka hiljem, kui õhtud vähe pikemaks olid veninud) basseini äärde päevitustoolile sisse ja nii me seal pea kogu päeva istusime. Vahepeal käisime loomulikult söömas ja kokteile käisime me ikka tihedamini kui vahepeal toomas :). 

Animation team korraldas kogu päeva jooksul igasugu mänge ja aktiviteete nendele, kes tahtsid basseini ääres olles vahepeal midagi tegemist. Meie tahtsime rohkem niisama lebotada. Nii mõnus oli lihtsalt inimesi vaadata, ipadiga netis surfata või ajakirju lugeda. Ja muidugi vahepeal ennast bassus värskendada. Päikesevõtt selle otseses mõttes toimus meil igapäev ehk nii tunni, sest päike lihtsalt hakkas nii ruttu peale ja muidu oleks mõnusalt ennast ära võinud  põletada. Ülejäänud aja peesitasime me varju all oles. Rannas käisime ainult ühel päeval, aga mulle sai juba eelmisel aastal selgeks, et mulle meeldib palju palju rohkem basseini ääres päikest võtta. Seal saab sekundiga basseini sulpsata ja muidu oli ka seal huvitavam, sest animation team korraldas ju kogu aeg midagi. Ja kuigi ma osa kuskilt ei võtnud, siis vaadata oli ka ju huvitav :).

Teenindus oli meil taas korra lihtsalt võrratu. Vahetevahel tuli küll selline tunne, et rahunege maha poisid, mul on piinlik juba, kui nii ette - taha kõik ära tehakse :). 

Mõne päeva jooksul, kui hakkasine juba meeskonnale tuttavamaks saama, saime ikka korralikult tähelepanu. Ma ei tea, mis värk see meiega on, et meid nii eriliselt juba teist aastat järjest teenindatakse, aga eks selles ehk mängib suurt rolli ka see, et oleme reisil kahekesi, kaks naisterahvast ikkagi, kui suurem osa rahvast reisib  pere ja lastega.

Meile toodi uued kokteilid kätte juba siis, kui olime eelmisest kõigest pooled jõudnud ära juua :)! Diskol  toodi meile peale seda, kui olime esimese dringi  leti äärest tellinud, uued dringid ekstra lauda (muidu seal lauda teenindust polnud). A'la carte restorani saime kohad ilma kinni panemata, kuna me vist meeldisime ühele toredale töötajale nii palju :). Muidu on hotelli a'la carte restodesse suht raske sööma saada, kuna seal piiratud kohti ja alati need enamus ajast täisbookitud. Või nagu allolevalt pildilt näha võib, siis selline oli tulemus, kui tellisime kõigest vahuveini :).

Õnneks saime just sellesse a'la cartesse sööma, kuhu olimegi kõige rohkem tahtnud ehk siis Mehhiko a'la carte restosse ( seal oli kokku vist 5 erinevat a'la cartet, kui õieti mäletan). Söök oli nagu ikka hullult hea. Ja oi mitme käiguline see oli. Olime lõpuks nii kurguni täis, et loobusime magustoidust, kuigi nägime kõrvallaudadelt, mis megalt ahvatlevad magustoidud seal olid.

Üleüldse võin ma oma kogemuste põhjal öelda, et teenindajad/töötajad on Türgi reiside ajal ikka supper toredad olnud. Muideks plaanisime ka oma eelmise aasta hotelli külla minna ja leppisime juba sealsete sõpradega kokku päeva, aga kuna meie hotellist sinna oli nii 80km, siis pidime ikka raske südamega eitava otsuse tegema, oleks liiga keeruline olnud seal öösel kahekesi seiklema hakata. Aga juba see oli nii armas ja tore, et kuigi me eelmisel aastal neid hotelli anitmationi poisse ainult paari päeva jooksul natuke tundma saime õppida, siis olen ma nendega siiamaani ikka ja jälle vahetevahel ühenduses ja nad oleks meid sinna suurema rõõmuga vastu võtnud! <3

Ja selle aasta rahvas oli kindlalt sama lahe ja tore! Jään seda kohta ja neid inimesi seal hullult taga igatsema!!! Aga õnneks tänapäeval on lihtne neti kaudu ühendust pidada ja näha, et kuidas neil seal läheb! Ja kunagi varem või hiljem sinna jälle neile külla minna!