Oi huh huh, olen just tulnud tagasi "väikselt" jooksuringilt, tervelt 6,25 km jöudsin ära joosta :). Ja kuna see oli mu esimene jooks kevad/suvel, st. et ilma igasuguse lume, lörtsi ja libedata, siis arvasin, et jooksen mingi imehea aja välja....aga sähh sulle, elusitt aeg ( 47 minsa) tuli hoopis :). Aga no lohutan ennast sellega, et jooksin vähe raskemat rada kui muidu, täna vötsin ette saepuru raja ja see pole mingi lihtne tasapinnaga rada, vaid ikka korralike töusudega (lasud ka loomulikult, aga need meeldivad mulle veel vähem kui rasked töusud, ei ole tore hoogu pidurdada, tempot alla vötta ja vaadata, et sealt veeredes alla ei jöua). Ja raja pind ei olnud ka veel köige parem, vähe mudane ja pehme ja märg. Aga üldiselt olen enda üle uhke, et vastu pidasin nii hästi.
Ja tegelikult on jooksmise köige raskem osa see, kui sa ennast kokku pead vötma ja ennast sinna jooksurajale vedama. Kui mul on trenn, siis tean, et lähen sinna kindlalt, aga kui on trennivaba päev ja olen otsustanud, et täna vöiks jooksma minna, siis on ikka üliraske ennast tv ja arvuti eest minema saada. Laiskus vöidab ikka nii mönelgi korral....kahjuks.
Ja aru ma ei saa, kuidas mul kogu selle (suhteliselt) suure treenimismääraga üldse kaal ei taha langeda. Ärge saage minust valesti aru, ma ei arvagi, et ma paks olen ja selleks kaalust alla tahan vötta. Lihtsalt tahaks möned pehmed kohad siin seal väheke trimmimaks saada. Kehakaal ei huvita mind üldse, peaaasi, et poleks seda lötvust.
Aga üldiselt kipun juba arvama, kust need minu üleliigsed kalorid tulevad. Ei, mitte söögist, söönud olen ma alati nagu üks korralik maanaine. Suurim süü on pidutsemine, alkohol annab ikka hea kuhja suhkruid ja kaloreid. Ja pidutsemist on viimase aasta kahe jooksul tulnud ette küll ja küll :).
Ok, nüüd pean jaksama veel pesema minna!
By Liis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar